Brace yourself, this will be long

Vajun väsinud ohkega tugitooli ja üritan kogu möödunud pöörast nädalat kokku võtta. Ajal pole taaskord mitte mingit tähtsust, kuupäevad sümboolsed, üks nädal mahutas endas vähemalt kuu aja mahtu mõtteid, tundeid, juhtumisi, sündmuseid. Ja on Uskumatu, jälle.

Kõigepealt muidugi Berliin. Kas see oli tõesti vaid mõned päevad tagasi kui ma Kreuzbergi mõnusas korteris silmad avasin ja mööda sügisesi Berliini tänavaid jalutasin? Kas tõesti Berliini metrood, päikeselised raudteerööpad, sumisevad tänavad ja inimesed juhtusid alles? Kas see oli tõesti alles just, kui ma Paolo Nutini kontserdil lava ees õndsalt naeratasin, uskumata kui hea lihtsalt saab olla? Detailsemaks jutustamiseks läheks vaja veel palju palju sõnu, aga kokkuvõttes: ma ju armastan reisimist. Mitte küll sageli seda reisimise osa Reisimisest (lennujaamad ja ootesaalid, rasked kohvrid ja imelik bürokraatia), aga kõike võõrast uudistada ja kogeda armastan. Ja kui mõni riik või linn suudab kohe südamesse/hinge pugeda ilma mingi pingutuseta, nii et tunned end kohe kodus ja imetlus lööb jalad nõrgaks (nagu Barcelona ja London või Kopenhaagen seda minuga tegid), siis Berliin on ettevaatlikum. Hiigelsuur ja kihisev, mitmekülgne ja -pooluseline, läheb vist veidi aega, et teda tõeliselt tundma õppida. Aga lisaks kõigele oli see aeg seal ju ka täielik Glasgow kokkutulek. Pea aasta polnud rääkinud oma Erasmuse sõpradega, uuesti kokku saamine oli samas ikka nagu alati, nagu polekski aega möödunud. Veiniklaasi taga nostalgitsedes ja Glasgow juhtumisi meenutades muutuski aeg olematuks. Ja kõige tipuks Paolo, kelle kontsert oli kõik, mida olin oodanud. Tunne, mis sealt kaasa sain suriseb siiani südames.

Reisimist ma ju armastan, aga kui ma teisipäeva öösel tagasi Tartusse jõudsin, üllatusin isegi kui hea meel mul oli tagasi olla. Olin ju nii tahtnud ära minna, eemale saada. Kui ma eelmisel reedel bussiga Riia poole sõitsin, ümberringi hommikune pimedus ja lummeuppunud metsad, olin nii ärevil ja rõõmus, et saan kuhugila Ära Minna. Aga nüüd on mul tõesti hea meel olla Tartus tagasi, kuigi ära olin ka vaid imepisikeseks sekundiks (aga aeg on ju siiski suhteline/tähtsusetu!). Võibolla esimest korda sel aastal ei tunne ma, et olen siin lõksus, vaid vastupidi, ma olen siin kodus. Tartu on turvalisus ja Oma, mitte enam tüütu ja väiklane, vaid armas ja tuttav. Ma ei tea millal või millega seoses see nihe on toimunud, aga eks sel sügisel on nii mõndagi muutunud.

Ja tagasi Tartus kadus aeg ära. Lõpuks gripist vaba, oli vaja Kohustuslik Kolmapäev taaskehtestada. Ja ka neljapäev. Detailid, poleoluline. Reedel sõitsin vahelduseks Tallinnasse, M. uut Kalamaja korterit üle vaatama. Tallinn viis levist välja lausa kella 7ni hommikul. Detailid, poleoluline. Ja eile, poleoluline. Võin vaid öelda, et oeh, eks vist ma olen tõeliselt Tagasi. Igas mõttes.

Still a pigsty

Ma tulen peidust välja alles siis kui kõik naljad selle kohta, et mul on seagripp, lõppevad. mul on tavaline gripp!! Ilmselt..igatahes hea pole kumbki. Üle 38 palavik juba neljandat päeva, ja kuigi mitte kui midagi muud polegi viga, ei saa ikkagi välja minna. Kõigest jään ilma, midagi põnevat ei saa teha, nädalavahetuse uskumatused nii kaugel juba. kaasa arvatud koolitöö, mille kuhi on hirmuäratav juba. Aga homme on viimane põdemise päev, haigus või mitte, sest reede varahommikul sõidan bussiga vanasse häässe Riia lennujaama ja pärastlõunaks olen Berliinis! Seal on kindlasti rohkem seagrippi kui Eestis, ja ei saa nalja teha nii tõsiste asjade üle!!

Ja lisaks oli mul praegu täielik valgustuse hetk. lugesin oma blogipostitusi aegamööda tagasi, ja siis see tuli, nii et ma jäin kaugusesse jõllitama, üritades seda ideed lahti mõtestada.
Ja ongi nii - ma pole mitte muutunud, vaid olen tagasi endaks saanud. Ma ei oska seda seletada, aga see idee tuli praegu nii tugevalt, nii selgelt, nii hirmuäratavalt, et mul jooksevad külmavärinad üle käsivarte. Ma olen viimasel ajal tundnud, et see, mis on praegu, on mingi vahe-etapp, muutusehetk, millesse mind ebaõiglaselt paisati, aga ei ole ju. Täiesti vastupidi, ümberpööratud mõtlemine! Justnimelt see, mis oli vahepeal, oli see muutus ja põige horisontaaljoonest kõrvale, ja nüüd olen hoopiski tagasi. Alguses tagasi. Nullpunkt. Stabiilolek. Ja see praegune tundeseisund polegi mingi kõrvalekalle, millest peab ruttu üle saama, vaid see ongi normaal-asend ja kõik muu oli kõrvale kaldumine. Ma ei saa millestki üle saada, sest ma juba olen üle saanud, ainult et ma võtsin neid asju vastupidistena. Hälve on lahendatud. Süsteemi põhiolek tagasi saavutatud. Miks mulle meenuvad seosed keskkooli keemia ja ergastatud elektronidega?

Ma mõtlen veidi edasi. Uskumatu..

Life is a pigsty

WikiHow on ikka lõbus nagu alati. Täna olen näiteks õppinud kuidas getost välja kolida, kuidas teha nii et su elu oleks nagu telesarjas, flirtida nagu Ross Geller, olla oma õppejõuga parim sõber, kuidas ellu jääda kui komeet Maad tabab ja veel palju muudki!! Komöödia. Aga see on varsti mu lemmik igavlemise hobi - trükin suvalise absurdselt kõlava sõna wikihowsse ja vaatan, mida kõike inimesed välja on mõelnud. Seal on ikka absoluutselt kõike kõige kohta. Inimkonna (kohati koomilne) ühismälu. Või on see nii, et kõik tundubki koomiline, kui nii detailselt lahti seletada. Noh igatahes.

November tähendab , et kuu aega on bakatöö teema esitamiseni, kuu aega ja jälle üks aasta läinud. Neli lühikest nädalakest sessiajani. 30 päeva täis pimedust ja külma. Välja ei taha, toas olen rahutu ja muidu ka ei oska kuidagi.

Muusikarelatiivsus: Üks halva kvaliteediga video heast laulust on parem kui kaks hea kvaliteediga videot halvast laulust.

No fun, too much fun

Vaatasin just "Fast Food Nation'it". Linklater jälle. Nii hea. Ja kui vaatate, saate aru miks ma 4 aastat loomaliha ei söönud. Ja miks ma siiamaani ei suuda tegelikult paljast liha, näiteks seapraadi süüa, lihalaadsed poolproduktid lähevad kah tegelikult harva, kuigi nüüd ma enam neid täielikult ei väldi nagu kunagi. Kole asi on see toidutööstus ikka. Jälle üks asi juures, millele mõelda ei saa, sest see on nii võimatult jube ja paratamatu, ja samas on see just asi, millele kõik peaksid sügavamalt mõtlema. Kusjuures ma pole tegelikult liha söömise vastu, lihtsalt selle vastu, milliseks see tööstus on muutunud. Kui jahimees püüab looma ja sööb siis selle liha, on see aus, austatav. Aga kui inimesed hakkasid tööstusliinidel lehmi burgeriteks hakkima, läks midagi väga väga väga viltu.

Aga Linklater'ist veel, lihtsalt arrrrrmastan, kuidas ta kasutab nö 'oma näitlejaid' filmides. Tal on oma tuumik-grupp, kes on pea igas filmis. Ethan Hawke on näiteks väga teemas. Ja pool "Dazed&Confused'i" näitlejaskonnast ilmub üle kümne aasta hiljem välja "A Scanner Darkly's". "Dazed&Confused'is" varateismeline peaosatäitja on hiljem "Waking Life'is" peaosas. "Before Sunseti/Sunrise'i" keskne paarike Ethan Hawke'i ja Julie Delpy'ga teeb külalis-esinemise "Waking Life'is", kusjuures samade tegelastena. See on nagu mingi järjepidevus, mis näitab kvaliteeti. Näitleja ja režisööri vaheline suhe. Nagu Tim Burton (jällegi mu lemmikuimaid) ja Johnny Depp. Ja kuuldavasti teebki Linklater mingit kümneaastat pidevat filmiprojekti oma näitlejatega, dokumentaal mida filmitakse järjepidevalt kümne aasta jooksul ja mis käistleb näitlejate kujunemist ja arenemist selle aja jooksul. Ääärmiselt huvitav tundub. Aga katse lõpp on vist aastal 2013, nii et peab veel ootama. Seni võtan järgmise filmi ette, kes teab..võibolla sunnin end isegi "School of Rock'i" vaatama. Eelarvamusteta.

Homme on Halloween, mis tuleb kas väga lahe või väga fail. Oleneb sellest, kas mul õnnestub kõik asjad ära organiseerida. Hetkel paistab olukord pessimistlik, aga ma olen optimistlikult meelestatud. Kuidagi ju saab alati, vist. Halloween on üldse jube vahva püha. Mulle meeldiks kui Eestis seda rohkem tähistataks, muidugi ilma nende Ameerikalike tobedusteta, aga mingil moel võiks, kuigi ajalooliselt ja kultuuriliselt on see nii võõras meie jaoks. Hingedepäev on meil vist sisuliselt midagi sarnast. Aga mulle meeldib keltide variant. Keltide uus aasta on see nimelt. Ja kõik selle päevaga seotud on nii salapärane ja müstiline. Täpselt nii nagu mulle meeldib! Täiskuuöö, läbi raagus puude ja kõheda tuulega, mitte miski pole nii nagu tundub, piirid reaalse ja ebareaalse vahel on õhkõrnad, sest kõik ebareaalne on hetkeks reaalne - kummitused, nõiad ja vampiirid kõnnivad tänaval, inimese maskid ees, oiiii mulle meeldib see mõte. Väga meeldib.

Lisaks filmidele tahaks tegelikult oma muusikavalikut uuendada. Mu mp3mängija list ajab mind juba väga närvi. Suurema osa ajast ma ei kuulagi midagi vaid klõpsin lugude vahelt, sest ükski ei sobi, on ära kulunud või liiga vale teemaga või viib ajas valesse hetkesse. Nii et tegelikult..kui keegi saadaks midagi huvitavat, mainiks kedagi erutavat, oleks tore. Nii et saaks silmad kinni panna, muusikasse ära uppuda ja mõista et f--- kui hea on olla. Samas on ju lihtsalt nii, et enne ei tea kas on hea/halb kui pole ise lugenud/vaadanud/kuulanud. Aga nii tüütu tunne on, kui loed raamatu läbi ja saad aru, et täiesti mõttetu oli. Või muusika või filmi. Ühtset kvaliteedipitserit pole. Appike, aga no kõigega on ju niimoodi. Kõigi asjadega.

Mölapidamatus on rünnanud taas. Kas olla vait või mitte, aga eks jätan mõned asjad novembrisse ka.

Can run, but cannot hide.

Ehk siis eile oli põnev

Päike naeris täna näkku. "Loll väike tüdruk, hahaa!" ütles ta mulle raagus puude kohal sirades. Nagu ta oleks teadnud! Hoidsin pea maas ja jooksin ruttu koju peitu.

For what it's worth

Täna kõndisin sõidutunnist loengusse (veidi nördinult jälle peale tunniajast õpetaja märkuste kuulamist) üle Toomemäe ja imestasin kui hea võib vahel Tartus olla. Seal kus Pirogovi kohal puid hõredamalt on seisatasin korraks ja imetlesin hõredasse udusse uppuvat linna. Imelikult ebamaine oli. Ja et kõrvus helises vel sel hetkel Muse'i Unintended, oli veelgi kummalisem olla. Niimoodi seisatada keset halle, pruune ja kuldkollaseid toone, ülipeene uduvõrega kaetud linnaplaani ees, nii et kõik majad tundusid just parajalt ähmased. Mõtlesin veel, et hea on olla noor ja parajalt naiivne ja uskuda, et elu lähebki igavesti samamoodi edasi. Loengus vaatasin inimesi, nagu ikka vahel mõte uitama kaob, ja mõtlesin, et mõnikord tundub mulle nagu oleksin kõige kainemõistuslikum ja tasakaalukam inimene ruumis ja ma ei saa aru, kuidas ma kunagi üldse vastupidises kahtlesin. Aga siis tuli ka pähe, et mul puudub tugev side oma mõtete/emotsioonidega. Kõik, mis on, ongi ainult Hetkel. Ja siis on see eriti sügavalt ja eredalt. Aga kui üle läheb, siis lähebki üle ja ma ei mõista, kuidas üldse nii olla sai. Kui ma olen kurb, olen väga kurb ja tundub uskumatu ja võimatu, kuidas üldse saaks veel rõõmus olla. Aga siis see möödub ja olen hoopis rõõmus, ja ei suuda ette kujutada, kuidas saaks üldse kurb olla. Mälestus tundest on, et justkui oli ju, aga ei suuda enam suhestuda. Ma ei tea kas see on loogiline, arusaadav, paratamatu või üleüldine. Paul ütles eelmisel nädalal, et ma olen "bubbling person", selle peale kui ma üritasin lahti mõtestada milline stereotüüpne tegelaskuju oleks mu vastand. Ma komistasin kohe oma mõttelõnga otsa, sest see stereotüüp oli minu arvates nii vale mu jaoks. Aga samas ma ka mõistan, mida ta võibolla mõtles. Seda maski, mida on lihtsam kanda, kui olla päris ise. Just samamoodi nagu on lihtsam vastata, et 'Hästi läheb'. Ja kõik tuleb ringiga tagasi. Kui ma enam igapäevaelus ei jaksa ja ei viitsi olla Mina Ise, siis miks üldse üllatuda, kui inimesed peavadki mu sadant maski selleks päris asjaks. "Mind võeti kohe sellena, kes ma ei ole; ma ei vaielnud vastu ja olingi kadunud."

Ja reedel geni melus Kellegi küsimus: "Kas me suhtleme päriselt või vastame ainult küsimustele?"

Ja kell on veerand 6 ja ma olen ikka veel üleval koos massimeedia teooriaga. Ja Placebo uue albumiga, mida ma siiani veel kuul(a)nud polnud.

Off the tracks

Vahepeal lülitun faasi nimega Põgenen-kõige-eest-ära. Ehk lülitan telefoni välja ja teesklen, et väljaspool mu enda toa idülli ei eksisteeri mitte midagi. Olen veidi vihane nende asjade peale, mis mu elu kontrollivad, turtsun, porisen, et endale nii palju kette olen külge köitnud.

Järgmine nädal, tundub, et tuleb selle sügise kõige kiirem ja segasem. Õppimisi ja tegemisi on liiga palju, ja mitte midagi ei saa aru. Nii et põgenen ära täna jälle ja mõtlen, et ärkan näiteks homme vara ja mõtlen siis, kuidas segadust korrastada. Homme.

Reede oli huvitav nagu alati. Hea. Päev oli hea, sügisehõngune ja rahustav, õiges seltskonnas. Ja õhtu oli hea ja täpselt parajalt veider. Vanemuise balletist otse sujuvalt zavoodi pelmeene sööma, ja siis Tormise töötlusi kuulama, mõtlikult, kuid õhtu lõpuks ikka lõbusse ära kadudes. Kell 5, mis on mu viimase aja tinglik väljaskäigu lõppkellaaeg (või kell 4 kui on tööpäev!), saabus liiga kiiresti isegi. Heh, Tartu bussiliikulus reguleerib mu väljaskäike. Edasi-tagasi samade kohtade vahel, kus alati, sürr nagu alati. Aga Tormise töötlused olid ka väga head. Viisid mingisse teise maailmasse korraks. Ma tahaks, et kogu aeg oleks nii hea. Mitte lihtsalt rahuldav, aga eepiliselt hea.